Intertekstuaalne eesti kirjanduse programm ERNI http://galerii.kirmus.ee/erni/erni.html

(Gailiti "Purpurse surma" ja Tuglase "Poeedi ja idioodi", Kivikase loomingu põhjal, kirjand)
Gailit ja Tuglas tunduvad 20. sajandi 20ndate aastate kirjanikest kõige tegijamatena, kui välja arvata AHT romaanid ja loomulikult Oskar Luts kui eesti rahva kultusobjekt. Kuna aga Lutsu-hooaeg jääb minu puhul ikkagi kuldsetesse põhikooliaastatesse ja Tammsaare on eksamikirjandite käigus lõpuni ammendatud (minu meelest), siis valin Gailiti ja Tuglase, ehk ka Kivikase.
Kivikas tundub kõige tõsisema naerjana eesti kirjanikest, ka parodeerijatest, ka poeetidest. Kivikase "Lendavad sead" peaks olema noore Gailiti kirjutatud, see ei hämmastaks vist kedagi, kuid Kivikase modernistlik hüpe on mulle kui korralikule õpilasele nii kummaline, et paneb mõtlema selle teose kirjutamise motiividele. Kas raha, sellepärast et teos on kummastav ja šokeeriv? Kas lugeja irriteerimine sellepärast, et talle nn koht kätte näidata ja oma võõrkeelse kirjanduse trendide tundmist "nina peale määrida"? Kas kaaskirjanike ärritamine? Kas oma pidurdamatu fantaasia? Kas, kas, kas…?
Gailiti erootiline fantaasia on mu meelest sarnane Kivikase motoorse fantaasiaga. Tema ületamatu naiste ülistus "Purpurses surmas" kapten Roode rõveda ja stiilse suu läbi on vapustavalt hõrk pala 21. sajandi lugejale, eriti vist naistele. Kaua võivad Krõõtade "heledad hääled" vangistada eesti naise püüdu iseseisvusele ja oma maailma juhtimisele? Kui kaua valitseb kogu eestlase sisemaailma tammsaarelik maskuliinne Andres, jättes õrnahingelise Pearu ja Indreku tahaplaanile? Gailit oma romaanis purustab kõik mehed ja jätab ellu vaid ühe isendi, kes Messiasena uut naist otsima asub. Kas ka see on naer? Mulle tundub küll.
Üldse peaksin ma ka Tuglase novelli "Poeet ja idioot" paroodiaks oma rahva püüdluste kohta ikka kusagilt väljastpoolt endale kõlavaid eesmärke ja ideaale tuua ning neid siis suuremas või vähemas usus teenida. Vähemalt oli Tuglase kuradi-apoloogia minu jaoks vaimukas ja kohati liigagi usutav. Tänapäevases uskudepaabelis eriti.
Imelik metamorfoos sünnib aga nende nn realistlike romaanidega, mis meie rahva hingele ikka siiani nii head tundusivad. Kui lugeda pärast modernistlikke romaane-miniatuure Kivikase asuniku-romaani ("Jaanipäev"), Rohti "Väikelinna", Lutsu "Tulilille", AHT "Tõde ja õigust", siis valdab minu meeli tõrge, otsekui ei tahaks ma enam hästi neid palu vastu võtta.
Ma ei taha olla tõsine, kuna maailm on mu ümber absurdne. Ma armastan nii oma maailma kui ka loetavasse suhtuda kõrvaltvaataja positsioonilt, parodeerivalt positsioonilt, kus on enam-vähem kõik lubatud teha nii minu endaga kui ka minu mõtetega. "Mäng" on saanud märgusõnaks. Mäng sõnaga, seega ka tunnete ja mõtetega.
Mulle ei anna rahu idee, et eesti kirjanikud oleksid ammu enne lääne-euroopa kirjanikke leidnud tee uute kirjandusvoolude juurde, kui meie rahvas oleks olnud paarsada aastatki omariiklusega vaba rahvas, sest nii realism kui oma rahva harras teenimine on eesti kirjanike ainus lipukiri olnud just kõigi okupatsioonide ajal. Niipea, kui vaim vähegi lubas oma keele ja kultuuri kaotamise kartust unustada, hüpati kohe keelemängu, mõttemängu, tabude purustamisse.
Niisiis tahaks minu meelest iga eesti kirjanik olla pigem irooniline, humoorikas, vallatu, filosofeeriv kui tõsine. Minu jaoks ongi kirjandus inimloomuse vaba mäng, mitte higi ja vaevaga valmisküpsetatud kohustuslik pannkook. Seega olen noore Kivikase katsetuste tuline pooldaja, kuigi ei oska neid õigesti lugeda ─ ikka raske eesti keel. Tema asuniku-romaanid aga jätavad mu täiesti külmaks. Tuglase puhul ei väsi ma kordamast tema raskepärase filosoofia võlu, mis mitte kõigile ei pruugi meeldida. Gailit on vist kõigi gümnasistide üks arenguetappe, mis nagu puberteedi-igagi lihtsalt tuleb üle elada.
Mina otsin kirjandusest vaba vaimu vaba mängu.