Failide pakkimine
Enamasti mõeldakse "failide kokkupakkimise" all kahte suhteliselt sõltumatut
tegevust:
-
arhiveerimine - kataloogipuu koos seal sisalduvate failidega liidetakse
üheks suureks failiks, mida nimetatakse arhiiviks
-
andmete pakkimine - arhiivi mahtu vähendatakse, kasutades eelnevalt kokkulepitud
pakkimisalgoritmi
Failide pakkimine võimaldab suure faili “suruda kokku” väiksema mahuga
failiks. Samuti saab pakkides mitmest failist teha ühe “paki”. Ühte faili
on tunduvalt mugavam transportida ning säilitada, kui vastavat kataloogistruktuuri.
Arhiiv sisaldab üldiselt kõiki teadaolevaid andmeid failide kohta: nende
asukoha kohta kataloogipuus, salvestamise aega, atribuute jms. Enamasti
on arhiivis ka lisainfot, mis võimaldab lahtipakkimisel vigu avastada.
Pakkimisalgoritmid pakivad andmeid erineva efektiivsusega, kuid peavad
eelkõige võimaldama andmete kadudeta pakkimist. Eelnevalt pakitud andmete
(JPG, GIF, ZIP ... ) edasine pakkimine olulist efekti ei anna. Tekstifaile,
programme ning pakkimata graafikat saab reeglina edukalt kokku pakkida.
Pakitud arhiivid on oluliselt tundlikumad võimalike vigade suhtes kui
vastavad failid pakkimata kujul: üks viga faili alguses võib rikkuda kogu
arhiivi sisu.
Teiselt poolt pakub failide pakkimine ka võimalust suurt faili tükeldada,
et see siis üle mitme flopiketta näiteks kirjutada. Arhiivi jätkatakse
järgmisel kettal, lahtipakkimisel küsib pakkimisprogramm kettaid kindlas
järjekorras.
Pakkimisprogramme on väga palju erinevaid ja nende pakkimisalgoritmid
on samuti väga erinevad. Erinev programmiga pakitud “pakid” on erineva
laiendiga failid. Arhiivifailide laienditeks on näiteks *.zip, *.rar, *.arj
või *.ain.
Pakkimisprogrammide FreeZip, WinZip 8.0 ja ZipCentral
kasutamise kohta võid lugeda Tiit Tilga arvutiõpiku II osast lehekülgedelt
99 –118.