Jüri Jaakson oli ka Eesti omariikluse esimeste kõige olulisemate ja keerulisemate otsuste tegemise juures, sest ta oli 1917–1918 Maanõukogu liige ja ka Maanõukogu esimene abiesimees. J.Jaaksonile pandi 1918.a. Saksa okuptasiooni lõpul ülesandeks  olla Ajutise Valitsuse peavolinik varade ülevõtmisel Saksa okupatsioonivõimudelt, mis kahtlematult väga keeruline ja suurt enesekontrolli nõudev ülesanne. Olles olnud vahetult Eesti Vabariigi sünni juures, jääb Jaakson aktiivselt osalema poliitikas Eesti riigi kujunemiseaastatel, jagades kogenud riigimehena oma riigi saatust nii headel kui halvematel aegadel. Raskeid aegu oli J.Jaaksoni poliitilises elus mitmeid ja isegi ta riigivanemaks oleku aasta langeb perioodi, kui Eestis oli vaja palju ümberkorraldusi teha. 1. detsembri 1924.a. mässukatse oli pannud ka ühiskonna tervikuna mõtlema, kas omariiklus on ikka õigel teel. See tähendas vajadust ning julgust vastu võtta otsuseid, mida riigi rahulikuma arengu ajal poleks olnud vaja teha.

Jüri Jaaksoni poliitiline biograafia on tõeliselt muljetavaldav: 1918–1920 Ajutise Valitsuse ja Vabariigi Valitsuse kohtuminister, 1919–1920 Asutava Kogu liige, 1920–1932 I-IV Riigikogu liige, 1926–1940 Eesti Panga president, 1935–1938 Riigi Majandusnõukogu liige, 1937. aastal Rahvuskogu liige ja 1938–1940 Riiginõukogu liige. 

Jüri Jaakson vangistati NKVD poolt 14.06.1941 Tallinnas ning küüditati Siberisse. Ta  viibis Sosva vangilaagris, kus 71 aastane riigimees oli tunnistatud füüsiliseks tööks kõlbmatuks. 4. aprillil 1942.a. Moskvas  toimunud erinõupidamise otsusega mõisteti Eesti Vabariigi riigimees  J.Jaakson surma ning 20. aprillil 1942.a. hukati ta Venemaal Sverdlovski vanglas. Tänapäeva ajaloolased on püüdnud mõista meie riigimeeste saatuse tagapõhja ja uurinud ka nende käitumist represioonide ajal, kuid J.Jaaksoni toimikust leiame ühe haruldase ja kõneka dokumendi, mis „kinnitati koos süüdistuskokkuvõttega nn memorandum“, kus kirjas, et võimud jõudsid J.Jaaksoni osas täielikule veendumusele, et teda pole võimalik värvata agentuuritööle.“ Moskvasse saadetud jälitusmaterjalid võtsid selle kokku väga lühidalt – „EI“, kuid tähendus sellel lühikesel vormelil palju suurem.

 Nõukogude võim pidi tunnistama vangis nõrkenud Eesti riigimehe füüsiliseks tööks kõlbmatuks, kuid samas tunnistama, et teda ei olnud võimalik paenutada koostööle uute võimudega. Vangla- ja represseerimistoimikute lugemine pole ka professionaalsetele ajaloolastele kerge lektüür ja sageli võib nende toimikute salakeel olla järgnevatele põlvkondadele, kes üles kasvanud juba vabas ühiskonnas, keeruline mõista. J.Jaaksoni puhul saame nende vangitoimikute lugemisel veelkord kinnitust, et mees, kes oli juba eakas ning füüsilise kokkuvarisemise piiril, omas tohutut hingejõudu ja suutis jääda murdmatuks.

Jüri Jaaksoni hingejõu saladus. Mulle rääkis kunagi prof. Leo Leesment (1902-1986), kes samuti viibinud Siberi vangilaagrites aastatel 1950-1956, et tema hoidis end vaimse murdumise eest tarkade ja heade kaasvangidega suheldes. Oma vaimu hoidis ta ärksana lugedes vangidest kolleegidele improviseeritud õigusajaloo loenguid ja teisted akadeemiliselt haritud kaasvangid vastasid samaga. Ent Leo Leesmendil olnud vangielu raskuste vastu veel üks salarelv, mida ta kasutanud eriti raskel ajal – ta mõtles end Pariisi; linna, kus ta oli sõja eel elanud ja end akadeemiliselt harinud. 

Kuidas kaitses end võimu vägivalla eest vangina Jüri Jaakson, ei ole täpselt teada, aga Jüri Jaaksoni jaoks oli kogu ta elu oluline haridus. Ehk andis hingejõudu J.Jaaksonile meenutus nendest inimestest, kes olid teda juba lapsena märganud ja ta annet arendanud. Kui saatus viis Jüri Jaaksoni kokku Jaan Poskaga, siis oli neil kui meie rahva oma advokaatidel palju ühist teemades, mis ka palju kaugemal igapäevasest advokaaditööst või poliitikast. Mõlemat meest sidus see, et nad olid varakult kaotanud isad ja nende haridustee rajanes lähemate sugulaste- aga ka heatahtlike võõraste toetusest. Loomulikult oli neil võimalus rääkida Riiast, kus mõlemad mõne aja elanud. J.Jaaksonit austatakse kui riigimeest, aga ka kui pikaajalist Eesti panga presidenti, kellele langes au olla meie riigi enamuse riigipangahoonete rajamise juures, kuid sageli unustatakse J.Jaaksoni puhul meenutada ning rõhutada, et üks olulisemaid hooneid, mis J.Jaakson rajas, oli Riia Eesti Seltsi maja, kus asus ka eesti kool.  Olles Riias advokaadiks oli Jüri Jaakson aktiivne nii Riia eestlaste karskusseltsis, Riia Eesti Seltsis Imanta ning muidugi Riia Eesti Hariduse ja Abiandmise Seltsis, kelle juhatusse kuuludes rajatigi siis ka kooli- ja seltsimaja. On arusaadav, et advokaat Jüri Jaakson ei saanud puududa ka Eesti Aleksandri kooli kuratooriumist (kuigi selle töö lõpptulemus ilmselt polnud see, mille poole meie haritlaste põlvkond oli seda tööd alustades püüelnud). 

Jüri Jaaksoni hariduspüüdluste jälgimiseks tuleb minna aastasse 1885. Jüri Jaakson oli oma vanemate Ado ja Mari kuues laps (peres neli tütart ja kaks poega), seega pesamuna. 1885.a. oli J. Jaakson pidanud tegema oma kooliteel vaheaja ja teinud kodutalus talutöid, siis isa Ado surma järel pidi pere tegema veelgi raskemaid otsuseid, kuidas talu- ja eluga edasi minna. Kuid Jüri Jaaksoni vennal Jaanil paistis olevat haruldast tulevikku nägevat meelt ja ta nõustus Jüri saatmisega Tartusse Hugo Treffneri kooli.  Ajalugu on kinnitanud, et H.Treffner oli suur koolimees, kuid tasub Jüri Jaaksoni näitel avada tõeliselt suurte koolimeeste tunnust, nad oskavad ära tunda annet, mida hädasti vaja toetada. Jüri Jaakson on hiljem ise kirjutanud, et Treffner „..mitte üksnes kooliraha, vaid ka suure osa pansionirahast võlgu jättis ja J.Jaaksonit edasiõppimisele kihutas“ (Eesti Kirjandusmuuseum. Eesti Kultuurilooline arhiiv, f. 193, m74:6, lk. 1p.). Tolle aja haritlased oskasid olla tänulikud neile, kes neid haridusteel aitasid. 

J. Jaakson  sooritas omamoodi ime ja lõpetas Tartu ülikooli juristina 1896. aastal, saades ellu kaasa esimese järgu diplomi. Olles Riias advokaadiks aitas ta seal haridust saada oma venna Jaani pojal Hermann Jaaksonil (1891-1964). Hermann Jaaksoni anne oli onule nähtav, kuigi vennapoja huvialad jäid kaugele juurast. Onu Jüri Jaakson võis oma vennapoja üle uhke olla, sest tänased entsüklopeediad kirjutavad Hermann Jaaksonist, kes oli esimene eesti matemaatikaprofessor. H.Jaakson  õppis 1909-1913 Tartu ülikoolis, ning oli Tartu ülikooli matemaatikaõppejõud 1919-1961. Füüsika-matemaatikadoktor oli ta aastast 1925, Tartu Ülikooli professor aastast 1926. Aastatel 1927-1936 oli H.Jaakson ka Tartu ülikooli majandusprorektor ning aastatel 1944-1959 TRÜ matemaatilise analüüsi kateedri juhataja Kuid sellega polnud Jüri Jaakson veel oma tööd meie noorema põlve haritlaste aitamisel lõpetanud. Pärast oma 65-sünnipäeva otsustas J.Jaakson (1936) asutada Treffneri gümnaasiumi juurde oma sihtkapitali.

Jüri Jaaksoni sihtkapitalil tasub peatuda tänagi, sest meie väärika riigimehe mälestuse parimaks väärtustamiseks võiks olla näiteks selle sihtkapitali taastamine. Ehk leiavad Eesti Panga täna elus olevad presidendid - Siim Kallas (president 1991-1995), Vahur Kraft )1995-2005) ja Andres Lipstok (alates 2005...) võimalusi, et taoline samm  Eesti ühiskonna jaoks nii olulise eeskuju jaoks astuda. 1936.a. määras Jüri Jaakson oma sihtkapitali aluseks Eesti Hüpoteegipanga pantlehti nimiväärtuses 20 000 krooni ja et kapital oleks jätkusuutlik, siis asutaja poolt nähti ette, et väljamakseid fondist tohtis teha vaid sellelt teenitud protsentidelt, fondi alusvara pidi jääma puutumatuks. J. Jaakson määras ka sihtkapitali saajate ringi, kuhu pidid kuuluma nii tema vanemate Ado ja Mari Jaaksoni otseste järeltulijate järglased, aga sihtasutuse väljamaksmisele kuuluv teine pool pidi minema alati võõrastele. Sihtkapitali toetus pidi minema H.Treffneri gümnaasiumi ja selle juurde kuuluvate kesk- ja algkooli toetust vajavatele õpilastele.  J.Jaaksoni enda elukogemus lisas selle stipendiumi eeskirjadesse ka lisa, et nendele õpilastele, kes juba seda toetust saavad, võib vajadusel toetust edasi maksta ka peale Treffneri kooli lõpetamist, et nad saaksid edasi õppida (ülikoolis) või kutse omandamiseks eesmärgiga tööle asuda. Tänastel paljudel stipendiumidel taolist elutarka laiendust pole. J.Jaakson nägi ette ka juhu, kui tema loodud sihtkapital peaks mingil juhul oma tegevuse lõpetama. Sellisel juhul soovis ta, et selle allesjäänud varad läheksid „Tartu Ülikoolile Eesti soost üliõpilaste toetamiseks.“

Lõpetuseks Jüri Jaaksonist ja avaliku elu tegelastest ja haridusest. J.Jaaksoni elu võiks meile olla eeskujuks, meenutamaks millist suurt vastutust sisaldab endas avaliku elu tegelaseks olemine. Eesti rahva ja meie kultuuri edasikestmiseks on kaks suurt ülesanne - üks on 20. sajandi murranguliste aegade jooksul eestlaste kriitiliselt madalale langenud rahvaarv ja teine meie rahva kui meie kultuurikandjate harituse kvaliteet. Andekate inimeste arendamine ei tohi jääda rahanappuse taha kinni. 19. sajandi  teisel poolel sündinud riigimeeste elud on näited ajaloost, kuidas nende probleemidega hakkama saada. Sellest on õppida ka 21. sajandil ja üks eeskujudest on meile riigivanem Jüri Jaakson.