Hugo Treffner

Hugo Hermann Fürchtegott Treffner sündis 17. juulil 1845 Kanepis kohaliku köstri Ludvig Treffneri peres, kus oli kokku 5 last - 4 poega ja üks tütar. Omandanud kodus algteadmised, jätkas Hugo õpinguid Tartu Kubermangugümnaasiumis ja Võrus Franz Sintenise I järgu poeglastekoolis. Sooritanud eksternina küpsuseksamid, asus ta 1868. aastal Tartu Ülikooli õppima filoloogiat. 1872 läks üle usuteaduskonda, mille 1880 ka lõpetas. Selleks ajaks oli ta juba pea 15 aasta vältel tegutsenud koduõpetajana. 

Pärast ülikooli üritas Treffner mitmes kohas saada tööd pastorina, kuid vaatamata koguduste poolehoiule ei kinnitanud baltisakslastest kirikujuhid käremeelse rahvuslasena tuntud meest kohale. Nii asus Hugo Treffner 1882. aasta taotlema Tartusse erakooli asutamise luba. Siingi seisid baltisakslased tal ees ja alles järgmisel aastal, pärast uue, venelasest kuraatori Mihhail Kapustini ametisse asumist anti luba avada 3-klassiline II järgu poeglaste kool. Kooli toonaseks eesmärgiks oli valmistada kasvandikke ette kroonugümnaasiumi klassidesse astumiseks, kuid juba 1890 hakati ise täismahulist gümnaasiumiharidust andma. 

Hugo Treffner pidas oma kooli asutamisel silmas, et seal saaksid õppida need poisid, kellel muidu oli võimatu haridust omandada. Piiratud vastuvõtt, vähene ettevalmistus, ületatud vanusepiir ja muidugi ka suutmatus tasuda kõrget õppemaksu ja kostikulusid raskendasid sageli edasiõppimist. Treffneri kooli näol aga said kõik võimaluse. Isegi peamise põhjuse - rahapuuduse, vastu leiti abinõu. Koolijuhataja vabastas paljusid õppemaksust kas täielikult või osaliselt või lasi tasuda ajutise tööga kooli köögis või pansionaadis, nõudes aga kõigilt selle vastu häid tulemusi ja korraliku õppimist. 

Kõige selle tõttu kujunes kooli õpilaskond peamiselt eesti rahvusest ja talupojaperedest pärit poistest koosnevaks. Nii pani Treffner oma kooliga aluse eestikeelse ja -meelse haritlaskonna tekkele, eesti poiste suuremale pürgimisele ülikooli ja kaudselt ka Eesti Vabariigi tekkele. Siit koolist tuli nimelt mitmeid kasvandikke, kelle panus riigi tekkesse oli suur. Või nagu ütles Konstantin Päts HTG 50. juubeliaastapäeva aktusel: "Meie iseseisvuse sünd oleks ehk sootu teistsugune olnud, kui meil poleks olnud Hugo Treffneri kooli" 

Lisaks oma kooli juhtimisele ja poiste kasvatamisele oli Hugo Treffner paljudes teisteski organisatsioonides ja ettevõtmistes osaline. Alustas ta juba ärkamisajal, olles 1870 üks neljast Eesti Üliõpilaste Seltsi asutajatest ja 1875 selle juht. 1870-72 aitas ta organiseerida Eesti Kirjameeste Seltsi, juhtides seda 1887-90 presidendina. Treffner oli mitme laulupeo toimkonnas, kodukandi Kanepi ettevõtmistes kaastegev, algusest peale kuni lõpuni ka Aleksandrikooli peakomitees. Ta tegeles isegi ajakirjandusega, olles 1886-91 M.Veske asutatud ajakirja "Oma maa" vastutavaks toimetajaks ja väljaandjaks, 1887 ajakirja "Linda" vastutav toimetaja ning 1887-88 isegi korraks "Eesti Postimehe" omanik ja toimetaja. 

1888. aastal abiellus Hugo Treffner Elsa Ermasega. Kuna peres lapsi ei olnud, siis pühendusid mõlemad abikaasad koolile. Elsa Treffner oli kuni Hugo surmani kooli pansionaadi juhataja, pärast mõnda aega ka kooli juhataja. 

Kuni surmani oli lisaks oma kooli juhatamisele Hugo Treffner hõivatud Tartu Pushkini Tütarlastegümnaasiumis, kus ta alates 1899. aastast usuõpetuse tunde andis. 

"Elujõuline, priske ning ilus mees, sihvaka keha, paraja mahuga, terve, natuke diskreetselt punaka näoilmega, tugeva, hästi kultiveeritud, peaaegu valge habemega ja õige hallide juustega" - nii kirjeldas koolipapa välimust tema kunagine õpilane Johann Kõpp oma mälestusraamatus. Mälestustes on Treffnerit alati kui väga osavat kõnemeest ja poliitikut kirjeldatud, kes võimudele meeldida oskas. Kuigi paljud teda sellise "lipitsemise" eest ei sallinud ja seda talle ette heitsid, oli Eesti Hugo (nõnda teda kutsuti) aga alati tegelikult "Eesti asja ajamas" ning eelkõige oma kooli peale mõtlemas ja selle eest väljas. Ta sai aru, et hea läbisaamine venelastega toob kaasa suuremad vabadused eestlastele. Olles olnud nooruses Jakobsoni pooldaja, jäi ta selleks elu lõpuni ja koolitas oma poissegi rahvuslikus vaimus. Õpilaste jaoks oli tal alati aega, sageli lõi ta nende üritustes kaasa ja tõi neile maiustusi, vestis lugusid, viis kogu kooli teatrisse, organiseeris huvitegevust… Neile tuli ta ka vajadusel majanduslikult vastu, nagu eespool kirjeldatud. 

Hugo Treffner oli kärsitu loomuga mees, kes alati tundis tungi tegutseda, korda saata, silma paista ja anda ainet enesest kõnelemiseks. Teda on seetõttu edevaks ja ülespuhutuks peetud, kuid tegelikult laskis mees alati läbi enda just oma koolil silma paista. Ja Treffneri vitaalsuse, impulsiivsuse, ägemeelsuse ja pideva suhtlemisvajaduse tõttu sai kool üsna suure tähelepanu osaliseks. 

Kuigi Hugo olla öelnud, et "Kui tuleb kord surra, siis ei tea, kust küll selleks aega võtta", lõppes temagi maine teekond. Pärast tervise järg-järgulist halvenemist ja mitmetes raviasutustes viibimist, lahkus Hugo Treffner elust 13. märtsil 1912 ja ta maeti Tartu Raadi Uue-Jaani kalmistule. 

Koostatud raamatu "Eesti ajalugu elulugudes" (Tallinn, 1997) ja Heino Rannapi artikli "Hugo Treffner 150" (Õpetajate Leht, 7. juuli 1995) põhjal. 

Viimati muudetud: 
2016-03-03 11:27